Käisime hiljuti mõnusal sügismatkal. Üheks missiooniks oli räätsade tõsisem proovilepanek. Kuigi tegemist oli vägagi märja rabaga, ei leidnud me kohti kuhu poleks räätsaga julgenud astuda. Lähemalt antud matkast: räätsamatk

Eks kõigil meil on omad kiiksud. Minu oma on ürgne loodus. Mida sügavam ja puutumatum, seda parem. Otsin metsikuid kohti, kuhu inimese jalg väga-väga harva satub. Tee viib paksu metsa, soode, mägede ja jõgede taha.

Äsja sai käidud 5 ööbimisega sügismatkal (pühap-reede). Mina ja sõber Margus Tartust. Julgen öelda, et nii metsikus kohas pole ma varem vist käinudki (sihtkohta kahjuks reeta ei saa). Laager sai ka vägevasse kuusikusse – no ikka tõsine kollimets oli see. Kogu selle aja jooksul ei kohanud me ühtegi inimest. Lähim talu või tee oli igas ilmakaares ca 4-5 km kaugusel. Hunte me ei näinud, kuid meil oli spetsialistidelt info, et üks kari elab meist 1-2 km kaugusel.

Meie viimase aja matkastiil käib nii, et esimese päeva õhtuks püüame lõppsihtkohta jõuda, kuhu püstitame laagri. Järgmistel päevadel teeme sealt siis päevaseid ringe erinevatesse suundadesse. Nii on mõnus ja saab igasugu luksusesemeid ka kaasa võtta, nt matkatoolid. Laager saab sedasi mõnusalt koduseks ja päeval saab jälle käed taskus (ilma suure seljakotita) ringi tatsata. Rohkem selle matka pilte: matkamine

Kas teadsite, et ka Eesti loodusest võib leida putuktoidulisi taimi?

Sai kord sõber Eerikuga mööda Eestit ringi kolatud, kui sattusime ühel õhtul Nigula Looduskaitsealal asuva Nigula järve äärde. Järve kaldal kõrgus vaatetorn millelt avardus suurepärane vaade rabale ja järvele. Ilm oli tuulevaikne ja ilus. “Elu on ikka mõnus!” mõtlesime. Paik oli sedavõrd huvitab, et