Eks kõigil meil on omad kiiksud. Minu oma on ürgne loodus. Mida sügavam ja puutumatum, seda parem. Otsin metsikuid kohti, kuhu inimese jalg väga-väga harva satub. Tee viib paksu metsa, soode, mägede ja jõgede taha.

Äsja sai käidud 5 ööbimisega sügismatkal (pühap-reede). Mina ja sõber Margus Tartust. Julgen öelda, et nii metsikus kohas pole ma varem vist käinudki (sihtkohta kahjuks reeta ei saa). Laager sai ka vägevasse kuusikusse – no ikka tõsine kollimets oli see. Kogu selle aja jooksul ei kohanud me ühtegi inimest. Lähim talu või tee oli igas ilmakaares ca 4-5 km kaugusel. Hunte me ei näinud, kuid meil oli spetsialistidelt info, et üks kari elab meist 1-2 km kaugusel.

Meie viimase aja matkastiil käib nii, et esimese päeva õhtuks püüame lõppsihtkohta jõuda, kuhu püstitame laagri. Järgmistel päevadel teeme sealt siis päevaseid ringe erinevatesse suundadesse. Nii on mõnus ja saab igasugu luksusesemeid ka kaasa võtta, nt matkatoolid. Laager saab sedasi mõnusalt koduseks ja päeval saab jälle käed taskus (ilma suure seljakotita) ringi tatsata. Rohkem selle matka pilte: matkamine

Käisime Eveliniga hiljuti Tallinna lähistel uusi matkakohti (metsi) avastamas. Ühel metsateel ootas meid ees ootamatu üllatus. Leidsime lootusetult eksinud, õnnetu ja väga kehvas seisundis koera. Vaene sõber oli läbimärg, värises, nälginud, must ja kubises puukidest. Loom oli selgelt rõõmus, kui meid kohtas ja me temast välja tegime.

“Kas tõesti on keegi toonud ta siia, et temast lahti saada?”

inimese parim sõber

Kaelarihm oli, kuid mingit kontaktnumbrit mitte. Tegime pakiruumi tühjaks ja võtsime ta peale. Sõitsime läbi mõned lähiümbruskonna talud, kus looma kahjuks ei tuntud. Siis võtsime suuna Viljandi mnt loomade varjupaika. Seal selgus, et õnneks oli ta varustatud kiibiga ja saime omanikuga kohe ühendust. Koer jõudis õnnelikult koju.

Tuli välja, et sõber on seikleja loomuga ja kipub vahel pikki jalutuskäike tegema. :) Olgu, mis on – omanik oli rõõmus ja tänulik. Lugesime talle igaks juhuks ka natuke moraali ja läksime laiali. Tunne oli hea ja suundusime tagasi oma avastusretke jätkama.

inimese parim sõber

Need mõlemad isendid tabasime viimasel Kõrvemaa matkal oktoobri alguses. Jah… tavaliselt on rästik pruunikas-hallikat värvi, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi, kuid ka see must sõbrake on rästik… aga väga harva esinev must isend (ei tohi nastikuga segi ajada).

Must rästik

Oli külm jaanuarikuu kui võtsime Margusega plaani üks krõbe talvematk ette võtta. Kuna jõudsin kokkulepitud matka alguspunkti sõbrast mitu tundi varem, otsustasin vaikselt ees minema hakata.

Sai kord sõber Eerikuga mööda Eestit ringi kolatud, kui sattusime ühel õhtul Nigula Looduskaitsealal asuva Nigula järve äärde. Järve kaldal kõrgus vaatetorn millelt avardus suurepärane vaade rabale ja järvele. Ilm oli tuulevaikne ja ilus. “Elu on ikka mõnus!” mõtlesime. Paik oli sedavõrd huvitab, et