Kohtumine metsanotsudega
Postitatud : 29-10-2009 | Autor : Andreas | Kategooria : Kategooriata
4
Oli külm jaanuarikuu kui võtsime Margusega plaani üks krõbe talvematk ette võtta. Kuna jõudsin kokkulepitud matka alguspunkti sõbrast mitu tundi varem, otsustasin vaikselt ees minema hakata.Tatsan kergel sammul mööda krudisevat lund ja tunnen sellest siirast rõõmu. Peas keerlevad mõtted seljakotis olevast mahlasest peekonitükist, kui pargitud auto esimese käänaku taha kaob. Ilm on vaikne ja ilus. Tervitan metsa ja tunnen, kuidas mets mind vastu tervitab. Raba vaheldub väikeste metsatriipudega. Eemal on näha kuidas marjulised kodutee märgistamiseks käharate rabamändide külge lindikesi on sidunud. Arvukad jäljed lumel räägivad metsaasukate tegemistest.
Olles umbes poolele teele jõudnud, märkan äkki endast natuke maad eemal puude all paari tumedat kogukest. “Põrsad!“ mõtlen. Kaks, ei… kolmas ka veel. Nii lähedalt pole ma metsanotsusid vist kunagi näinudki. Hindan kauguseks umbes kolmkümmend meetrit. Kükitan vaikselt maha. Paistab, et nad ei oska inimest veel karta ning ei lase end minust eriti segada. Kohe tuleb meelde vana tarkus ja vaatan vargsi enda ümber, et ega ma emise ja notsude vahele ole sattunud. Õnneks teda ei paista. Notsud liiguvad vaikselt kaugemale ja mina lähen edasi.

Poolel teel asuva mahajäetud majakeseni on jäänud veel loetud mõnisada meetrit, kui äkki kuulen endast paremal rägastikus tugevat raginat. Võpatan! Keegi muu see ilmselt olla ei saa, kui notsude emme. Nüüd kuulen ka tigedat puhinat, mis tugeva ragina saatel minu suunas liikuma hakkab. „Uskumatu!“ mõtlen endamisi. Kas tõesti peangi poegi kaitsva põrsaemmega rinda pistma!? Ragin jääb hetkeks tasa, kuid puhin võsas on nüüd märksa lähemal. Väljas on juba üsna hämar. Jõuan hetkeks olukorda hinnata, seljakoti enda ette maha tõsta ning lähima madalate okstega puu välja valida. Hääl hakkab uuesti minu suunas liikuma ning nüüd näen läbi võsa ka juba suurt metssiga enda poole tormamas. Temal seljakarvad turris vihast, minul suurest hirmust. Meie vahele jääb veel umbes paarkümmend meetrit, kui ta äkki peatub ja mind ainiti põrnitsema jääb. Saan väga hästi aru, mida ta mulle öelda tahab… „Kao siit!“ Suur loom võtab uuesti sammu sisse, kuid muudab nüüd ootamatult suunda, teeb ähvardava poolkaare ümber minu ning kaob tuldud teed tagasi. Huuhh! Tõstan ilma pikemalt mõtlemata koti selga, kergitan notsule mõttes kaabut ja lippan kiirel sammul lagunenud majakese poole.

Te ei tea kui hea on selga vastu vana maja palke toetada!!! :) :) :)
Margus polevat kedagi teel kohanud, kui hiljem talle juhtunu kohta aru annan. Järgmiste päevade jooksul käime mitmeid kordi notsude territooriumil, et nende võimsate metsaelukate tegemisi jälgida. Kahekesi on ikka julgem ja nüüd teadsime ka rohkem valvel olla. Nendest päevadest on pärit ka Marguse tehtud suurepärased fotod! Selle matka sihtkoha jätan ma notsude rahu huvides meie teada.










Mind ju sinna kaasa ei võetud! :)
Lahe! Pildid on kah muidugi väga head.
Jaa, see matk jääb elulõpuni meelde. Metsik loodus, öised hääled, selge tähistaevas, paukuv -20 kraadine pakane ja sellise pakasega magada lageda taeva all. Mmm, tahan veel seda kogeda. :)
Ega üldiselt selliste kohtumistega nalja ei ole. Olen ise sama kogenud, kuid õnneks pääsend, aga olen näinud kuidas emis inimest ründab ja see vaatepilt ei ole mitte ilus. Sellises olukorras on targem paigale jääda ja vältida alla tuult, et inimese lõhn loomadeni ei ulatu. Võimalusel kükita või varju millegi taha, et saaksid end kaitsta. Alati kui näed põrsaid üksinda toimetamas arvesta, et emis on läheduses. Ka põrsad teeevad hädakisa ja sellele emis reeglina ka reageerib. Karude ja huntidega mul kogemusi pole, kuid Põtrade ja Hirvedega on see lugu, et kui kohtumisel satute nendega kõrvuti siis püüdke seda vältida sest, nad näevad külgedelt paremini kui eest. reeglina nad võpatavad ning võivad teie suunas rünnata. Muidugi juhul kui väga lähedale satute. Samuti ei ole soovitav sattuda taoliste loomadega paaritumisajal kokku, võite osalejaks saada kaklustes. Kährikud ja rebased kujutavad vist (ei ole kogemusi) enim ohtu siis kui nad marutaudis on. Kähriku puhul on tavaline see, et kui satute temaga lähedusse, siis mängib ta surnut, kuigi seda pole. lamab maas, hingamistegevus silmaga näha praktiliselt puudub, kuid siiski toimib. Torkimisele ta ei reageeri. Minge parem eemale ja oodake ning näete kuidas vana üles tõuseb ja jätkab oma tegevust.