Sai kord sõber Eerikuga mööda Eestit ringi kolatud, kui sattusime ühel õhtul Nigula Looduskaitsealal asuva Nigula järve äärde. Järve kaldal kõrgus vaatetorn millelt avardus suurepärane vaade rabale ja järvele. Ilm oli tuulevaikne ja ilus. “Elu on ikka mõnus!” mõtlesime. Paik oli sedavõrd huvitab, et suur ahvatlus oli siia ka ööbima jääda. Mõeldud-tehtud. Kuna sääski siinkandis eriti polnud ja tevas oli selge, otsustasime telgi ülespanekust loobuda ja omale pesa torni ülemisele platvormile teha. Torni keskelt üles tulev trepp jaotas meie elamise mõnusasti kaheks, paremale jäi magamistuba, vasakule köök ja elutuba. Olles “igaks juhuks” koormakattest ja nöörikerast omale öö tarvis mõnusa varjualuse meisterdanud, asusime õhtu kõige mõnusama osa juurde – ilusat vaadet ja paari kaasa võetud õlut nautima. Kuigi lõke on tavaliselt laagrielu lahutamatu osa, siis seekord temast suurt puudust ei tundnudki. Siin oli küllaga muud põnevat uudistamist.

Õhtu hakkas hämarduma ja päike vajus silmapiiri taha. Eemalt metsaservast hakkas meie poole roomama madal uduvaip. Vaikselt-vaikselt, järjest lähemale ja lähemale. Silmaga oli näha kuidas udu järjest uusi ja uusi väikeseid rabamände endasse tõmbab. See oli väga põnev vaatemäng. Olles ühtlase madala vaibana raba ära katnud, hakkas udu nüüd järjest ülespoole tõusma ja meil oli hea nalja teha, et tasub ikka ühe silmaga oma aset jälgida, muidu ei näe pärast koti pealegi pugeda.

Sellega ei olnud meie elamused siiski veel lõppenud. Nüüd kus udu oli võtnud kogu ümbruskonna oma haardesse ning me maal ja taeval enam vahet teha ei suutnud, hakkas eemalt kostuma viirastuslikke huilgeid. Üha uuesti ja uuesti. Hääled olid sedavõrd kummalised, et ühelegi pudulojusele ega ka metsaloomale me neid pakkuda ei osanud. Lühikese arutelu järel jõudsime siiski loogilise järelduseni… need olid Šoti mägiveised, kes eemal Keskkonnaameti Nigula keskuse juures elutsevad.